13 juuli 2011

Öö Suru-Suursoos ehk Kõnnu Suursoos

Teoks oli saanud meie igaaastane ööbimine rabas. Seekord oli valikuid palju, st. kohti, kus ei ole veel käinud ning mida tahaks näha. Sellegipoolest otsustasime sammud seada Suru-Suursoo e. Kõnnu Suursoo poole (heal lapsel mitu nime).

 Hommikul kui poole 4 paiku silmad lahti lõin, siis oli raba end juba uduloori mässinud.

Kui aus olla, siis udu hakkas tekkima juba öösel kui vaatetorni magama läksime. Hommikuks aga oli see udu juba selline, mis pani käed kaamera järgi haarama.
 Hommikune päikesetõus on tavaliselt rabas kiire st aeg möödub lennates, raba muudab iga minutiga värve.
 Kui enne päikesetõusu oli kõik sinakas-lilla, nagu oleks raba tindises vees loputatud, siis päikese tõustes muutusid toonid üha roosakamaks, samal ajal aga allapäikest vaadates võib saada hoopis teistsuguse pildi. Siis on udu valge ja värvid loomulikumad.
 See järgmine on üks kaader, mis tehtud allapäikest.
 Olles selle päikesetõusu punetuse ära näinud ruttasin laudteed mööda suuremate laugaste poole, mis asusid rohkem Paukjärve pool servas.
 Ega seal eriti aega raisata ei olnud, igaüks nahistas omaette. Tee ääres püüdsin mõned vastupäikest kaadrid ning ka ämblikuvõrke ei saanud ju unustada.
 Suuremate laugaste juures oli puude vahel küll juba valge, kuid udu oli siiski veel kergelt säilinud.
 Päikesekiirte käes mängis see udu veel päris mõnusasti :)
 Tagasiteel ööbimiskohta tegin tee ääres mõned kaadrid pikalehistest huulheinadest.
 Siin on ka üks üldine vaade neile, kes pole seda putuksööjat taime enne oma silmaga näinud.
 Kokkuvõtteks lugesin selle ööbimise rabas enda jaoks õnnestunuks. Tore seltskond, võrratu loodus ... mida veel tahta.

  

2 kommentaari:

  1. Sinuga täiesti ühel nõul! Oli tore ja muljeterohke!

    VastaKustuta
  2. Pilte vaadates tekib tunne, et olin ka seal. Niivõrd haaravad need vaated endasse.

    VastaKustuta