29 oktoober 2014

Lapimaa 20. - 26. 07.2014

Seekordse suvepuhkuse osas olid algselt õhus tegelikult kaks varianti - kas liikuda autoga mööda Poolat või siis minna Lapimaale. Et mu seekordsed reisikaaslased Mari ja Marko olid seda meelt, et liigume Põhja Soome,ehk Lapimaale, siis ühel varahommikul olimegi laeval, et Helsingist oma tuuri alustada. Paar aastat tagasi Norras käies nägin küll veidike ka Põhja Soomet, kuid minu huviks oli taaskohtuda põhjapõtradega.  Esimese vahepeatuse tegimegi Lahtis suusahüppemägede juures. Minu viimasest sealviibimisest oli möödas niipalju, et vahepeal olid nad suutnud otse suusahüppemäe jalamile basseini teha ... noh, et hüpates maandud partsti otse basseini lõõgastuma ;)

Edasi võtsime suuna otse Oulu peale, kus plaanisime öömajale jääda. Tee ääres tegime veel mitmeid jalasirutuse peatusi ning jäädustasime teeäärseid vaateid. 

Usun, et lipud selles kõrvaloleval pildil ajavad nii mõnegi "venemeelse" tagajalgadele, olgugi et tegemist on tegelikult  õnnesümbolitega, mida on ka nende endi ajaloos korduvalt kasutatud ... nii näiteks Nõukogude Venemaa bolshevike poolt 1918. aastal kasutusele võetud 1000, 5000 ja 10000 rublastel kupüüridel kui ka punaarmee lõuna-idarinde embleemina 1918 aastal ... sestap on nende hüsteeria sageli arusaamatu ... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ...:)
Mida edasi liikusime, seda enam sain aru, et Soome linnad vaatamata oma tuntusele, meenutavad sageli pigem suuri aleveid või provintsilinnakesi. Nii tegime peatuse ja möödusime Jyväskylast ning nii mõnestki teisest nn linnast, aru saamata, et kus see linn siis tegelikkuses on ... justkui algaks linn pihta ja siis korraga oledki juba linnast väljas ... kummaline ... aga ju siis peab neid linnasid veidi rohkem seal uurima ja püüdma leida neis midagi endale meelepärast ...
Vastu õhtut saabusime Oulusse. Enne öömaja leidmist otsustasime veidi jõesuudmes asuval sadamaalal ja turuväljakul hulkuda.
Veidi enne kella üheksat õhtul oli ilm ilus ja soe, ning rahvast oli rohkesti seal liikvel.
Värviline loojang muutis kõik rõõmsaks ja ilusaks, nii et esmane mulje sellest linnast oli positiivne ...
Soovitasin hiljem tuttavatele, kes seal linnas polnud varem viibinud, seda linna tingimata külastada, kuna meile jätsid kõik need rootsipunased hooned, loojanguvärvid ja hooned nii positiivse mulje... 
kuulsin küll hiljem, et nemad sellist eufooriat seal ei kogenud ... ju siis oli nende jaoks lihtsalt vale päev, vale valgus, või olime kütnud nende ootused liialt üles oma kiitmisega, mine sa tea ... ;)
Meie õnneks oli tol õhtul soe ja tuulevaikne õhtu, tuues esile mõnusad peegeldused, 
loojangu värvid, 
suplevad inimesed ... 
Mingil hetkel otsustasime liikuda edasi oma kämpingu poole.
Autoga, mille olime jätnud turuhoone juurde, ei olnudki kämpingusse kaugele sõita. 
Linna servas, mere ääres asub Nallikari kämping, kus meile vaba majakest küll ei olnud anda, kuid telkimisplatsi saime ilma probleemideta mõistliku hinna eest.  Õhtul peale söömist mere ääres liikudes saime korraga aru, et oleme liikunud juba piisvalt põhja, kuna vaatamata väga hilisele ajale, ei olnudki päris pimedaks läinud.
Hommikukohv võileibadega ojakese kaldal, kus paksu õietolmu sees ujusid noored pardid.
Siirdusime tagasi kesklinna, et seal ka päevasel ajal veidi ringi kolistada.
Sattusime reisima väga palaval ajal, mis Põhja Soome kohta ei pidavat just väga tavaline olema.



Kiire pilk turule ja kohvinauding turuhoone juures, ning liikusime edasi juba jõesuudmest kaugemale.


Ühel tänaval jäi mul silma üks kolmnurkne ehitis ühe esimese korruse akna ees. Ligemalt uurides sain aru, et seal on kahel pool peeglid pererahva jaoks, et nad saaksid tugitoolist tõusmata jälgida, mis tänaval toimub ... uudishimulikud vist.  ;) 

Jalgrattaid oli ühe kaubanduskeskuse juures piisavalt palju, andmaks aimu selle linna rattalembusest.
Pilkuköitev linnavalitsuse hoone,  
mille kõrval kivide vahel rajas endale teed vesi pisikeses kanalis.
Linnavalitsuse maja taga oli üks põnev skulptuur - Aja kulg 
mida võib vist nimetada isegi skulptuuride kogumikuks.
Selle uurimiseks kulub omajagu aega ... 
Ei teagi, kas on tegemist on äkki Tallinna sõpruslinnaga, et linnatänavale paigaldatud suur ekraan kippus võistlema Tallinnasse vabaduse väljakule paigaldatud ekraaniga ... :D
Edasi liikusime põhja poole Torniosse, linna, mis asub Tornio jõe ääres vahetult Rootsi piiri ääres. Olles kütust tankinud, mõtlesime üles otsida linna südame, et veidi linnaga tutvuda. GPS järgi linna keskele sõites tundus see taas üks alevi moodi linn olevat, ehkki oma mõõtmetelt veidi suurem. Siis meenus mulle kunagi kellegi poolt öeldud tarkus, et tavaliselt asub kirik linna südames ja sinna ümber hakkas arenema linn.  
Peale ekslemisi jõudsime Alatornio kiriku juurde, mis nägi välja küll põnev, kuid mis ilmselgelt ei asunud linna südames...  ;)

Mingil hetkel pöörasime teelt kõrvale vaatama Kukkolankoski't. 

See Tornio jõel asuv 3500 m pikkune vabalt langev kärestikuline ala langeb oma teel 13,5 meetrit. 
Ma ei ole küll mingi kalamees, kuid olen aru saanud, et sel jõel püütakse aktiivselt lõhet. Et aga oli esmaspäev ja Soome seadused annavad selle päeva kuni õhtuni lõhele puhkepäevaks, mil teda ei püüta, siis oli tegemist vast siia püüdjaga, kes oma kahvaga kärestikulises vees solberdas ... 
Olles veidi aega seda vee jõudu imetlenud, otsustasime edasi liikuda, et õhtuks jõuda tuttavate juurde, kes seal põhjas suvitamas olid ning lubasid meile selleks ööks peavarju pakkuda.
Edasi liikudes soovitati meile Aavasaksa juures vaadata mingit kõrgemat kohta, kus pidi ilus olema. Esimese hooga panime õigest kohast mööda ja kahtlusi tekkis siis, kui olime sõitnud ligi 10 km ja tegime peatuse ühe linnuvaatlustorni juures, mis asus kinnikasvanud järve ääres. Oli küll teistmoodi, kuid kehitasime õlgu ja sõitsime tagasi... ;)
Veidi enne Aavasaksat pööras üks tee kõrvale, kus oli ka suur silt, mille minnes jätsime tähelepanuta. Tee keerles ülesmäge, kuniks jõudsime parklasse, mis asus ligi 300 meetri kõrgusel.
Vaated, mis sealt ülevalt mäe otsast avanesid olid võrratud, soovitus mis meile anti, läks täiega asja ette ja nüüd julgengi siinkohal seda paika edasi soovitada. 
Seal ülal on ka tegemist - seal on üks kõrgem vaatetorn (meenutab veidi meie Suure Munamäe torni), on 1882. aastast pärit keisarinmaja (ei ole täpselt uurinud, küllap tegemist vast Venemaa keisriga), 
On mingid söögikoha moodi majad, mis meie sinnajõudes küll suletud olid, 
ja olid ka mõnusad lühikesed matkarajad seal hõredas metsas.
Vaated ülalt mäelt alla olid siiski need, 
mis enim paelusid. :D

Olime ümbrusest isu täis vaadatanud, ning näinud ka Lapi esimesele naiskirjanikule Annikki Kariniemile pühendatud mälestusmärki, liikusime edasi st mäest alla.




















Edasi käitusime taas soovituste järgi ja ületasime Tornio jõe silda mööda, mida mõned pildid tagasi ühel mäelt tehtud pildil
näha võib.
Olime korraga Rootsis.
Rootsi poole peal liikusime piki jõe äärt muudkui põhja poole, kuniks jõudsime taas ühe kose juurde Tornio jõel - Kattilakoski juurde.
Taas üks mõnus jalasirutuskoht. Kui sinna kanti asja, soovitan peatus teha ...
Veel veidi põhja poole liikudes ületasime Põhjapolaarjoone Rootsis. Seal kohas on ilusti välja pandud kõigi kaheksa riigi lipud, mida Põhjapolaarjoon läbib. Veidi veel rohkem põhjas sellest kohast, ületasime Pello juures jõe, ning olime taas Soomes.   

Õhtuks saabusime üsna Pello külje alla tuttavate eestlaste juurde, kes seal parasjagu perega suvitamas ja kala püüdmas olid. Neilt kuulsime ka kohalikke uudiseid, nagu seda, et suvi on lapimaa jaoks erakordselt soe olnud ja et pühapäeva õhtust kuni esmaspäeva õhtuni on jõgedel lõhepüük keelatud - lõhedel pidada puhkepäev olema ... igatahes selline põnev info, mille peale muidu ei tulekski, kui ei ole ise just tõsine kalamees.... Võtsime vastu ka lahke pererahva pakkumise siin esimeses hütis/saunas saunatamiseks. Päris mõnus saun oli, vaatega jõele. Tagumises majas saime selleks ööseks öömaja. Siinkohal veelkord minu  tänusõnad neile, sest midagi paremat ei olekski osanud enam tahta. 
Minu sooviks oli Lapimaal kaadrisse püüda ka mõned põhjapõdrad. Meid võõrustanud pererahva soovitusel lahkusime edasi Rovaniemi poole ühte väiksemat metsavaheteed mööda. Palju polnudki vaja sõita, kui meie teed ristusid esimese, uhkete sarvedega, põhjapõdraga.

Et ma kaks aastat tagasi olin Rovaniemis just käinud, siis seekord tahtsin näha seal linnas ka enda jaoks miskit uut ja nii otsustasimegi reisikaaslastega, kes nii põhjas esimest korda olid, külastada Arktikum muuseumit, kus kajastatakse Arktika kultuuri, ajalugu ja tänapäeva elu. Pean nentima, et üldmulje muuseumist oli positiivne ja muuseum ei petnud mu ootusi.


No ja Rovaniemi, Põhjapolaarjoon ja Jõuluvana - need kolm käivad käsikäes, ei ole ühte ilma teisteta. Otseloomulikult vaatasime vana ka üle. ;) Olen küll veidi pettunud temas, et ta on unustama hakanud... Nii küsis ta meilt, kas oleme ka varem tema juures käinud. Vastasin jaatavalt, et alles kaks aastat tagasi, mille peale ta küsis uuesti mu nime, et ei mäletavat ... ometi pidi tõeline jõuluvana mäletama kõikide laste nimesid - nii heade kui ka halbade ... ;) Lisaks on temaga pildi saamisest üks tõeliselt tulutoov äri püsti pandud. Ise seal ju pildistada ei tohi ja kui kaks aastat tagasi maksime pildi eest 16 euri, siis nüüd küsiti ühe pildi eest pea 30 euri ... ja video eest koos piltidega veel enam ... nii jäid need pildid meie poolt ostmata ...  
Edasi liikusime muudkui põhja poole, kaugeimaks sihiks oli Sodankylä.
Tee peal hakkas silm juba vaikselt harjuma ka põhjapõtrade leidmisega. Kui esimest põtra otsisime pingsalt, siis järjest enam sattusid nad lihtsalt niisama seal tee peal jalutama või tee ääres nosima. Kirjeldasin ka oma Norra reisikirjas juba, miks mulle põhjapõdrad enam meeldivad meie metsade põtradest ... ja seda just eelkõige nende iseloomude erinevuse poolest. Kui meie metsa põdrad tunduvad sellised hirmuäratavad ja teevad äkilisi, ootamatuid liigutusi, siis põhjapõdrad tunduvad nende kõrval nii "lontud". Jalutavad rahulikult mööda teed või vahest kalpsavad ka autode ees piki teed, kusjuures teevad seda nii naljakalt kuidagi. :)

Sodankylässe saabusime õhtu eel, 
1689. aastast pärit vana kiriku külastamiseks aga liiga hilja. Kirik oli turistidele juba suletud ... kahju ...  Tegime ringi ümber kirku ja otsustasime liikuda Ametüsti kaevanduse poole, mis asus ~30 km kaugusel sealt.
Teel kohtusime taas korduvalt põtradega.
Üks neist oli valmis mulle ilusasti põdrakanepi taustal poseerima, 
teine aga ootas koos pojaga võimalust üle tee pääsemiseks.

Ühes väikeses külas, kus oli ka ametüstikaevanduse suveniiripood, vahetult enne kaevandust, sattusime sealse hotelli juures suurearvulisele põdrakambale, kes nagu pätikamp seal ringi liikus. :)
Kokku oli neid vähemasti paarkümmend isendit, osa neist pikutasid hotelli veranda ääres, teised asutasid kambas minekule... suur turistide seltskond neid jälitades pildistamas ;)
Õhtu oli soe, vaikne ja imeilus.
Jäime öömajale Ametüstikaevanduse parklasse.
Hommikul peale kerget kehakinnitust asusime teele Ametüsti kaevanduse poole, 
kuhu parklast viis 2,7 kilomeetrine matkarada.
Kell 11 lubati esimene grupp rada mööda mäe otsa.
Meie grupp oli õnneks piisavalt väike, vaid 6 inimest ja et nõustusime osalema soomekeelses grupis, möödus meie kaevandust tutvustav loenguosa väga mõnusas keskkonnas. Piletihinna 14,50€ sees oli lühike ametüsti ja selle kaevandamist tutvustav loeng koos karastava joogiga. 
Samuti võis iga külastaja endale kaasa võtta õnnekivi, mille ta ise sealt kaevanduse platsilt leiab ja mis mahub peopesa sisse. Ülemisel pildil olevate konksudega sorkisime alumise pildi platsil kiviklibu hulgas. Minu leiu hulgas oli muuhulgas ka see ilus roosa ametüst, mille võisin endaga kaasa võtta.
Vaatamata oma hinnale oli see üks tore matk ja ekskursioon, mida soovitan kindlasti ette võtta neil, kes sinna kanti satuvad.
Oli aeg hakata kodupoole tagasi liikuma. Teekond põhjast lõunasse pani meid veenduma, et Soome on tõesti tuhande järve maa ...
Oma teel läbisime mitmeid Soome televisioonist tuttavaid linnasid - Kemijärvi, Kuusamo, Kajaani, kuniks tegime veel ühe peatuse.
Suomussalmi külje all köidab möödasõitjate pilku kummituslik põld vaikivate inimestega.
Teadsime seda vaatepilti oodata, sellegipoolest oli üsna kummaline tunne jalutada seal nende kujude vahel õhtupäikeses, kui mitte kedagi teist ei olnud seal liikumas ...
Viimased põdrad tee ääres
ja kaunid järved puhkepeatustega seal ääres ... olimegi tagasi Lõuna - Soomesse jõudnud.
Mida ma oskan kogu reisi kohta öelda. Eelkõige seda, et Põhja Soome ja Lapimaa on paigad, mis mulle mõlemal minu seal käidud korral on meeldinud ning kus on tulevikus veel palju ka minu jaoks avastamist.  ... kunagi tahaks sinna sattuda ka talvel  paksu lumega, kui virmaliste aeg käes on ... :D

10 kommentaari:

  1. Pole paha mõte, sinna talvel sattuda! Olen isegi kaalunud, aga teostuseni pole jõudnud veel! :) Tahan lisada, et reis on teil olnud mõnus ja kaunid jäädvustused!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänud :D Talvega on ainult see jama, et ma tahaks väga minna aga ei tahaks seal talvel roolis ise olla :P

      Kustuta
  2. :D Mina võin roolis olla küll ;)
    Loen ja jagan Su pettumust Jõulutaadi kohalt. Ja siinsete fotode järgi ma sain nüüd aru, miks põdrakanep just põdrakanep on :D
    Galerii on väga vahva ning kutsub seda ala ka ise avastama-kogema küll :) Aitäh!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võta heaks, eks mulle ole reisikirja koostamine sama põnev kui teistele vaadata/lugeda :)

      Kustuta
  3. Ei olnud see Oulu nii hull midagi... Aitäh Sulle Jüri nende imeilusate pildimeenutuste eest... Lapimaa on võimas. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nõustun, et Lapimaal on mida vaadata ja kogeda ... ma usun ka, et eks leidsite teiegi enda jaoks miskit Oulust ja sealkäimine ei olnud päris mahavisatud aeg :D

      Kustuta
  4. Hei! vaatan aeg-ajalt Teie pilte - meeldivad head tutvustused, nagu oleks ise reisi kaasa teinud

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänud, olen oma reisikirjasid pidama hakanud just tuttavate jaoks, sest aegajalt tahaks pildi juurde veidi juurde jutustada emotsioone, lisada lõbusaid või põnevaid seikasid, mida pildid kõike edasi ei suuda anda. Samas on ka endal hea hiljem tagantjärele fakte meenutada :D

      Kustuta