31 august 2015

Bremenis 20.- 24. mai 2014

Minu reis "moosekantide linna" tuli tegelikult üsna ootamatult. Kevadpuhkuse eel kui mõtlesin, mida puhkusega pihta hakata, ei olnud ühelgi tuttaval tahtmist või võimalust minuga liituda ja nii tegingi teoks selle äkkmõtte. Läksin üksi neljaks päevaks  Bremenisse lihtsalt aega maha võtma. 


Õnneks lendab Tallinnast sinna otse Ryanair, kellelt sain ka edasi-tagasi lennupiletid vaid 40 raha eest ... :) Lendasin üllatavalt kuninglikult st kui muidu oli lennuk rahvast täis, siis minu pingirida oli ainus, kus oli veel tühje istmeid.
Bremenisse on tore lennata, sest lennujaamast linna saamine on imelihtne. Lennujaama eest peatusest ostsin aparaadist pileti (keegi abivalmis transporditöötaja aitas veel piletimasinaga toime tulla) ja sõitsingi trammiga otse kesklinna, kus asus ka minu hotell.
Hotelli leidnud, läksin kohe linna peale lehvima ... :)



Pool päevast juba möödnud ja nii liikusingi esimese asjana kohe poodlema. ;)

Käisin kohe poodlemas ühes kaugemas Waterfront kaubanduskeskuses, mida kiideti just seetõttu, et seal asuvad koos paljud tuntud kaubamärgid, nagu C&APrimarkH&M ja palju muud ... Mina ja poodlemas, jah lugesite õigesti. ;) Kuna sellel tripil otsustasin aja maha võtta, siis ei pannud ma ka rõhku mitte vaatamisväärsuste läbijooksmisele, vaid tsillisin lihtsalt niisama, ... käisin poodlemas, istusin kohvikutes ja nautisin niisama linna ... Kaubanduskeskuse juurde pidi saama küll trammiga, kuid kuna ma ei leidnud üheski peatuses tee ääres piletimüügiaparaate, nagu neid tavaliselt Saksamaal on, siis liikusin kogu tee (ligi 5 km) jalgsi, kartes piletita sõiduga kontrollile vahele jääda ... :) Noh, ega see liikumine tervisele kahjuks ka ei tulnud seda enam, et tagasi sõitsin juba trammiga, olles saanud info, et piletimüügiaparaadid asuvad siiski trammis, mitte peatustes ...

Järgmisel hommikul võtsin aega vanalinnaga tutvumiseks.
Juba eelmisel lennujaamast tulles jäi mööda sõites silma, et vanalinn on mõnusalt kompaktne, täis põnevaid hooneid.

Esimeseks jõudsin kohe kohe Bremeni linna moosekantide juurde, kellega seostub mul alati kohe see nõukaaegne multifilmi laul... ;)
Pildistasin enda jaoks kaadreid 
jäädvustasin Rolandi ausammast 

ja siis juhtus see, mida minuga on korduvalt ka varem juhtunud ...
 Korraga seisis mu ees üks ülikonnastatud mees, kes küsis kust ma pärit olen ja palus mul endast pilti seal raekoja platsil teha. Vastu päikest küll, aga mis sai mul selle vastu olla. Tegin oma pildi ja küsisin ka kontakte, kuhu pilt talle saata, eeldades et ta on seal ärireisil ja soovib endast jäädvustust selles linnas. Selgus, et ta on suur Eesti fänn, viibinud Tartus ja isegi nägemist oskas eesti keeles ütelda. ;) Visiitkaardi järgi kodus googeldades selgus, et tegemist oli kohaliku poliitiku Martin Koroliga, kes tõenäoliselt suhtles inimestega, kuna valimised olid seal just käimas ja vaja ju ennast reklaamida. Igatahes minu saadetud pildile ei tulnud ühtegi vastust ... eks poliitikud ole sarnased igas riigis ... :)
Böttcherstrasse tänava alguses on uhke kullatud Lichtbringer (valgusetooja), 
tänava ühest varjatumast sopist otse kommipoe akna tagant võib aga leida Seitsme laisa venna purskkaevu
kus toru peal taas reas tuntud moosekandid. Paistis, et keegi on kuke kuju endale suveniiriks ära murdnud ja nii asendaski seda kuju pilt kukest. :)
Seitsme laisa venna pursskaev ja seitsme venna maja on seotud legendiga, mis räägib kohaliku farmerite poegadest, kes olid liiga laisad, et linnas tööd leida. Pärast laias maailmas mõned aastad ringi toimetamist naasid vennad koju. Saadud kogemustega töötasid nad isa põldudel, rajasid kuivenduskraave ning ehitasid tammi Weseri jõele, takistamaks sellel üle kallaste tõusta. Linnaelanikud said lõpuks aru, kui nutikad vennad on. Kuigi purskkaev eksponeerib endiselt seitset laiska, paigaldati Seitsme laisa venna maja katuse servale seitsme venna püstised kujud näitamaks kui töökad nad on. :)
Imetlesin hooneid ja poekesi,
vaatasin kellamängu maja ning otsutasin mingil hetkel naasta sinna kellamängu kuulama.
Ühel hetkel hetkel leidsin maast needirea, mida mööda oli hea linnas ringi liikuda.
See linn oli turistide elu lihtsamaks teinud sellega, et maha on pandud needirida, mida mööda liikudes saab turist teha ringi vanalinnas ilma, et mõni olulisem vaatamisväärsus nägemata jääks.
Siin raekoja ees tehtud pildil all paremas nurgas on siis ilusasti see needirida näha.
Sarnast  teeraja märgistamist olin varem seni näinud vaid Prantsusmaal Dijoni linnas.

Breemeni linna moosekante ekspluateeritakse aga selles linnas korralikult - sildid, märgid, kujud ja isegi suveniiriputkades üksteise otsa laotud pehmed nukud :) Nojah, aga miks ma mitte ... nad on aru saanud, mis turistile müüb ...
Kui muidu linnas liikudes seda ei taju, siis katedraali seintelt võib aimata, 
kuivõrd must on tegelikkuses linnas see õhk.

Mööda needirada Schnoor kvartali poole liikudes tuli vastu moekas paar ... milleks veel jalutusrihm kui on olemas sall ... :)
See keskajal üsna vaene linnaosa on täna päris tore turismi tõmbekeskus 
oma kujukeste, 
poekeste ja vaateakendega ... 
Silma jäid need peakujulised pudelikorgid vaateakendel, aga ühe sellise eest tervelt 24€ välja käia, seda pean siiski paljuks. Vaatasin siis niisama neid vaateaknaid ning leidsin ka akna toredate kuuseehetega ... 
Olin vist liialt varajane turist nende jaoks, poed olid veel kinni ... 

Teerada viib läbi ka väga kitsastest tänavatest,
 millest osa on nii kitsad, et ilma lainurga objektiivita on pildi tegemine keeruline ;) ... ühes sellises tänavas asus Hochzeitshaus hotell, milles ööbimise hinnad jäävad sinna 390€ kanti. Hotell on naljakalt väike ja mingid andmed kusagil nimetasid seda vist isegi väikseimaks hotelliks Euroopas aga ma ei usu seda eriti, .. kui otsida, siis on igas riigis mõni pisike hotell, kes püüab seda au endale saada ... aga vaatamiseks on ta tore siiski. :)

Veel üks variatsioon linna sümbolitest. ...
Rahulikus Schnooris kvaratalis on ka see tore Heini Holtenbeen  kuju ühel tänavanurgal. Tegemist on ekstsentrilise tegelasega, kellest oli juba tema eluajal saanud legend.
Schnoorist edasi viis mind needirida Weseri jõe äärde.
Üksi uitav koer 
 ning vanad sadamarajatised. Kellegi käsi on ka metallrõnga naeratama pannud.

Liikusin veidi mööda jõe äärt ning vaatlesin sadamaehitisi ...

Tegelikult ma lausa nautisin seda jalutuskäiku linnas. 
Ilm oli ilus, mul ei olnud vaja kusagile kiirustada, aeg ei surunud samuti takka ... täielik relax. :)

Ajal mil mina nautisin päikesesooja, oli sellel vaesekesel vist külm. ;)
Esimese hooga ei saanud ma neist värvilistest tagumentidest aru, mida kõikjal plakatitena näha võis, kuid siis meenus, et neil on saabumas valimised :) ...
Lõpuks jõudsin ringiga  taas läbi Böttcherstrasse raekoja platsile, kus toimusid parasjagu mingid pidustused. Tundus, et need olid seotud kuidagi kooli lõpetamisega. Jälgisin natukene aega toimuvat ning tõmbusin sest saginast eemale...
Otsustasin tutvuda ka Wallanlagen pargiga. Üles leiab selle tuuliku järgi, mis on kujundatud söögikohaks. 
Tuulikusse pääs mind niiväga ei tõmmanudki, oleksin end parema meelega nende seljakotireisijate kõrvale murule sirutanud ;) ... aga lõin siis lihtsalt aega surnuks pargis, mis sai alguse üsna mu hotelli ligidalt ja laius piki kanali äärt.
See on üks päris kena park koos kanaliga keset linna. Seal võis näha üsna kirevat setskonda - olid egiptuse haned 
ning nägin ka mitut taiti, kes ujusid nii kanalil
kui paterdasid kuival maal.
Minu üllatuseks lendas üle kanali ka hallhaigur, kes teiselpool puu okstel istet võttis.
Mõnus on sooja ilmaga keset linna sellises pargis hulkuda ...

Õhtul poes käies tegin avastuse, mis igas eestlases elevust tekitab ;) ... tegemist on siis puhtal kujul laste hambapastaga ja ma saan täiesti aru, miks seda meie kaubandusvõrkudesse ei ole turustatud ...
Ostsin ka ise mõned tuubid suveniirideks kaasa ... :)
Hommikukohv ja võileib tänavakohvikus ... mmm ... praegu kirjutades veel isutab :) Mõnus, sest samaaegselt saab jälgida tööle ruttavaid inimesi. 
Taas linna peale hulkuma ... 
tänavamuusikud
ja moodsad skultuurid. See vist peaks olema kunstniku kaasaegne nägemus Neptuunist. :)
Plaanisin sel  hommikul ka kohaliku turu üle vaadata.
Turg ise asus Domshof väljakul, otse katedraali kõrval.
Seal olid siis kaupmehed laiali löönud oma letid, mis peale lõunat taas kokku pakiti, nagu ei oleks neid kunagi seal olnud. 
Katedraali väljaku servas otse kiriku külje all asub ka sülitamise kivi. Kivi leidmiseks oli mul vaja üsna palju tähelepanu pingutada, kuna see märgistuseta kivi  jäi esmapilgul täiesti märkamatuks.
Kivi olla paigutatud väljakule meenutamaks kurikuulsa mürgitaja Gesche Gottfried hukkamispaika. 
Aastatel 1813 kuni 1828 olla Gesche Gottfried mõrvanud arseeniga kokku 15 inimest Tema teo motiivide üle vaid spekuleeritakse.  Seega ära pea kohalikke ebaviisakaks, kui näed neid sellel väljakul sülitamas. Ilmselt tähendab see pigem seda, et oled jõudnud sülitamise kivi juurde. Sülgasin seal minagi ... ;)

Edasi võtsin suuna Beck's õlletehase poole.
Tee ääres nautisin veel arhitektuuri.
Vaatamist jagub, kuna vanalinn on täis üsna pilkupüüdvaid hooneid...
Jõe ääres asuski 
see kuulus Beck's ölletehas, mida vaatama olin tulnud.  
Juba eemalt oli tunda magusat kõrvetatud vilja lõhna, tehasesse ma aga ei pääsenud, 
...polnud ka mingit infot ... vaid saksakeelne jutt, millest vaene keelt mittemõistev turist aru ei saa. Nii mõtlesingi enne tehasesse ekskursioonile minekut külastada turismiinfot, kust peaks selgust saama ... Sain teada, et ekskursioonidele tuleb end infopunktis kirja panna ja ingliskeelseid ekskursioone tehasesse tehakse vaid teatud kellaaegades, nii paningi end kirja ühele õhtupoolsele tehasetuurile. 
Sillal, kuhu olid köidetud kümned rattad, sain aru kui rattarohke see linn tegelikkuses on. Juba eelmisel päeval vaatasin, et seal on niipalju rattateede kasutajaid, et kergem on jääda ratta kui auto alla. ;) Minu sealviibimise ajal oli turismiinfo hoonesse parasjagu välja pandud ka näitus rattateemalisest fotovõistlusest. Oli põnev. :)

Vahepeal külasin katedrali
Süütasin küünla ja vaatasin niisama ringi.



Teadsin eelneva kodutöö põhjal otsida altari juurest ühe ukse alt nurgast hiire kuju, mille ehitajad sinna töö käigus jätsid.
Pean tunnistama, et kui ma ei oleks teadnud seda otsida, oleks see mul ka tähelepanuta jäänud. Hiirele on olemas mitmeid selgitusi, kuid mulle meeldib enim legend, et ümberehituste käigus olla ehitajad tahtnud jätta ka endast märgi maha ja nii nad selle hiire väikese krutskina sinna jätsid. ;)



Käisin vaatamas ka kirikus asuvat muuseumiosa. Minu pakkumine piletiostuks lükati tagasi ja anti mõista, et sissepääs on tasuta. Sellegipoolest sügelesid mul juba väljaotsitud mündid peos, nii olin valmis nad poetama sellesse korjanduskarpi, mis sisenedes kohe ukse juures silma hakkas. Hetk enne müntide sinna poetamist jäi silma suur silt koos aastaarvuga 1830. Sain aru, et ma oleksin äärepealt saanud hakkama nii suure sigadusega, et ehk oleks otse kinnimajja viidud ... tegemist oli museaaliga. ;)


Kiriku tornist sai päris toreda ülevaate linnast linnulennult, 

vaid see võrk segas ilusate vaadete pildistamist.

Einestasin ja lonkisin niisama ringi.


Käisin kuulamas koos teiste turistidega kellamängu, millest telefoniga ka videoklipi tegin.
Hiilisin ringi Radisson Blu hotelli trepikojas,
kust pidi pääsema, kõigi õnnelike asjaolude kokkulangemisel, Himmelssaali.
Väidetavalt tasub võimalusel seda ruumi külastada ... juba trepikoda ise on uhke ... mul seda õnne peamisse "taevaruumi" pääsemiseks ei olnud, nägin seda vaid vilksamisi uksepraost ... egas midagi, tuleb kunagi tagasi tulla ...
Otse Radisson Blu hotelli vastas on seina sisse müüritud akvaariumid elus  kaladega ... või nii see mulle igatahes tundus.
Käisin ka sõitmas trammiga, plaanisin näha trammimuuseumi, kus netist nähtud pildil kõik trammid efektselt hoovi peal väljas... kohale jõudes ma midagi sellist eest ei leidnud muidugi, mida oli ka oodata ... kuna mind selline tehnika niiväga ei paelu ja mõtlesin teha vaid ajaviiteks mõne pildi, siis loobusin muuseumi külastamisest.

Selle asemel väljusin tagasiteel ühes suvalises peatuses linnaosas, mis tundus nii kirju ja värvikas, nagu oleksin sattunud linna tuiksoonele.  

Tegin mõned pildid ja kuna ilm oli ilus, veetsin veidi aega ka ühes tee äärses kohvikus linnasaginat jälgides.

Võtsin joogiks külma kohvijoogi ehk nagu Kreekas seda nimetati - Frappe. Pean tunnistama, et see on üks väheseid asju, mida vahest kunagisest Kreeka reisist taga igatsen.
Olen proovinud seda jooki nii Itaalias kui ka Saksamaal, kusagil ei ole see sama hästi maitsnud kui Kreekas.
Ka siin sain oodatu asemel ühe jube magusa ja pooleldi veniva karamellkisselli moodi olluse, mida ma lõpuni juua ei suutnud. ;)
Seadsin taas sammud õlletehase poole.

Jõe äärt mööda liikudes
tegin vahepeal pildistamise peatusi. noh et ikka väärikust säilitada ...
Ega õlletehase ekskursioonile saa siis jooksujalu minna ... ;)
Paljud tuttavad teavad, et tegelikult ma õlut üldse ei joo ja aastatega ei ole see mulle mitmete proovimiste järel ka maitsema hakanud. 

Tehasetuuril ma eriti miskit ei pildistanud ... sedavõrd lühike oli see ekskursioon. Peale tuuri lõppu viidi meid baari moodi ruumi, kus laudadel soolakringlid ja siis toodi kõigile degusteerimiseks kaks klaasi õlut: Beck's (toodetakse ka välisturu jaoks) ja Haake Beck (peamiselt siseturu jaoks mõrkjam õlu). Pimetesti osana pidime siis ära arvama kumb klaas on kumb. Sattusin istuma samasse lauda norrakatega, kellega oli tore õlle kõrvale lobiseda. Eks ta veidi naljakas välja nägi, kui ma seal selle kaks klaasi õlut nägu krimpsutades endale sisse valasin (joomata ei saanud ju jätta, ikkagi tehasetuuri hinna sees ja eestlane võtab ju tasuta asjadest ikka viimast) .. ;) Just olin lootnud, et sellega on nüüd kõik, kui lasti igaühel veel vabalt valida üks õllesort tasuta joomiseks. Minu valikuks osutus Beck's Lime, lootuses et laimi maitse varjutab õlle maitse. :) Ma õlle teemal rohkem ei targuta. Kolm õlut vöö vahel oli päris hea töö teinud ... tuju oli hea ja nii ma sammusin kesklinna poole tagasi. Teisel pool jõge ühel tänavanurgal jäin ilusasti trammi ootama. Mõne hetke möödudes sain aru, et trammi sinna ei tule kunagi, sest polnud hakatud veel isegi mitte rööpaid ehitama...
Olin ühe tänavanurga liiga vara peatunud bussipeatuses. See võis päris totakas välja näha, kui ma endamisi itsitades õigesse peatusesse sammusin. ;)
Käisin trammiga ära vaatamas ka Bremeni ülikooli juures asuvat Fallturm torni
ning interaktiivset muuseumi Universum Bremen.
Tõsi, muuseumiga tutvusin vaid välispidiselt, kuna ei tahtnud end sel reisil eriti muuseumidega vaevata, võtsin seda pigem kui niisama aja maha võtmise reisi.
Bürgerpark's nägin vastu valgust maja kõrval põõsastes uhkeldavate sarvedega hirve pead.  
Hetkeks jõudsin juba üllatuda sellise kohtumise üle, kui liginedes märkasin, et tegemist skulptuuriga.
Arvan, et siin oli õhtusest valguses tekkinud silmapete määravam kui eelnevalt ärajoodud õlu. :)
Hämaruse saabudes läksin taas linna peale valgust ja värve püüdma, püüdes jälgida osaliselt needirada...
Ei teagi, kas oli tekknud pohmakas päeval ärajoodud õllest või oli ilm lihtsalt niivõrd soe, 
et ajas janutama ...  ostsin siis sealtsamast Schnoor kvartali ühe pisikese poekese letist nime järgi nagu karastusjoogi ... noh, kui tekib keelebarjäär ja saad valida vaid seinal rippuvast saksakeelsest valikust, siis sageli lõpeb see heas usus pimesi valikuga ... :)
 Ja just siis, kui ma olin otsustanud ülejäänud reisi korralik olla ja alkoholist mööda vaadata selgus, et olin ostnud taas alkohoolse joogi ... seekord õnneks pisikese pudeli .. egas midagi, tuli mul ka see pudel õhtu jooksul ära lahjendada  ... maha ju ei vala ;)

Schnoori kvartalis leidsin ühe jõulupoe, mille vaateaknaid nagu väike laps, nina vastu klaasi, teiste turistidega võidu uudistasin. ...



Oli kohe kahju, et avastasin selle poe alles õhtul ja ei olnud võimalik seal sees ringi vaadata ...

Taas tiir Heini Holtenbeen kuju juurde
ja kiirelt tagasi raekoja platsile.
Hakkas kergelt vihma tibutama, mul aga oli veel soov teha mõned kaadrid 
ja panoraamid raekoja platsi ümbritsevatest hoonetest.
Kiikasin ka Carilloni juurde, 

Vaatamata hilisele ajale ja pimedusele tundusid need valgustatud hooned ja tänavad nii turvalised ja hubased.

Vahepeal tibutanud vihm ei seganud ka minu pildistamist, pean nentima, et lisas pigem veelgi rohkem sära ja värvi kaadritesse ...





























Suurem sagimine oli moosekantide kuju juures.

Ega mina ei olnud ju ainus, kes neist pimedas pilti tahtis saada ... nii me sõbralikult kordamööda oma pilte seal tegime, 

kuniks oli kätte saabunud aeg see päev lõpetatuks lugeda ... 
Peale hommikueinet hulkusin taaskord parkides.
Tõotas tulla veidi vihmane ilm, sestap ei teinud ma ka erilisi plaane enam, 
lonkisin niisama 
ning tutvusin kaubandusega.
Möödaminnes poetasin mündi ka raekoja platsi servas asuva kaevuluugi pilusse. Igale sinna poetatud mündile järgneb tänu mõne Bremeni moosekandi häälitsususe näol ... mina kuulsin kuke kiremist ;) Sel viisil kogutud raha pidi minema heategevuseks 
Üks lõbus tähelepanek oli veel seoses sakslaste korraarmastusega. Kui tee äärde on pandud jalakäijate jaoks foor, siis tuleb seal ka roheline tuli ära oodata, sõltumata sellest, et seisime ühe sakslasega kitsal tänaval teine teiselpool teed, vihma hakkas sabistama järjest tihedamalt ja mitte ühtegi autot ega jalgratturit ei olnud isegi mitte kaugel silmapiiril paistmas ... aga seisime ja ootasime  ... nagu kaks tola ... mina muidugi oleksin juba ammu tee ületanud, aga kuidagi piinlik oli ka, et kuidas teine suudab rahulikult oodata, mina aga olen nii kärsitu ... ;)
Kodustele ostsin kaasa Bremeni kluteneid, ... need on sellised, väidetavalt vaid Bremenis valmistatud, piparmündimaitselised suhkrukuubikud, mis on poolenisti šokolaadi sisse kastetud ... on sellised omanäolised maiused ... :)
Istusin ka veidi raekojahoone võlvide all ... tore oli jälgida teiste turistide sagimist ;)
Teel hotelli möödusin kummalise vaateaknaga kauplusest ... kuidagi kummaline ja võõrastav on meil selliseid poode näha. 
Viimase jalutuskäiguga raudteejaama juurde lõpetasin oma seekordse puhkusetripi ... oli mõnus 
aja maha võtmine ... soovitan seda linna igatahes ... :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar